Teekond läbi Valga

Ma satun Valka tihti. 2023 aastal näiteks tihedamalt kui Tallinnasse. Ja mulle tundub, et täpselt kaks korda rohkem, kui Riiasse. Sest ma käin Valgast läbi pea iga kord Riiga minnes ja Riiast tulles. Niipidi võiks isegi öelda, et olen see aasta Valgas oma kümme korda käinud. Mu teekond ja tähelepanekud on aga ilmselt teistsugused, kui kohalike omad. Esiteks on minu absoluutne lemmikkoht Valgas raudteejaama juurest üle minev sild. Need sillad on igalt poolt maailmast justkui juba ära koristatud, aga näe Valgas on üks veel alles. Loogiline ka muidu ju, nõuab ikka kõvasti usaldust, et uskuda, et tsiviilsik ei kõnniks üle naftavagunite suitsetamata. Ma käin üle selle silla iga kord, kui ma saan. Nii umbes siis viis korda sellel aastal, sest tagasitulles see nõuaks ikka korralikult uljust, et Riia-Tartu bussi pealt korra selle silla peale joosta. Tavaliselt ma olen selleks hetkeks pika reisi lõpustaadiumis ja uljus on kõik näiteks Poola jäänud. Aga minnes! Minnes iga kord. Tavaliselt jätab regionaalpoliitika mulle selleks jalutuskäiguks tunni. Vanasti tuli rong Valka tund aega varem, kui Riia poole sõitma hakkas ja nüüd tuleb buss Tartust umbes tund aega enne Riia rongi minekut. Loomulikult ei saa mainimata jätta kohta, kus käin juba aastaid iga kord kordi ja kordi rohkem, kui näiteks vaarisa talus - Valga raudtejaama WC. Oma rahulikus olus on see kestnud kauem, kui raudtejaama kohvikki, puhaku ta ja ta pannkoogid rahus. Meeleolule annavad kaasa sakraalsed vaated jaamahoone kinnisesse osasse. Rahutu hing on mind pärast raudtejaama kohviku sulgemist siiski jaamahoonest väljapoole ajanud. Maksima jääb võõraks ja Conspirator vähe kaugeks mu tunnikese jaoks (ma pean ju üle silla ka minema). Seega olen leidnud oma uue lemmiku Doonau poes. Sealt saab siukeseid maiuseid ja näeb sellist elu, et hoia ja keela.

Martin