Muuseumiskäik

Naabermaakonna õpilasena olin Valgast vaid läbi sõitnud ega teadnud linnast midagi. Ühel päeval organiseeriti aga klassiekskursioon sealsesse muuseumisse ning seejärel viisid õpetajad, meid miskipärast ka turule. Ju nad ise sealt midagi tahtsid ja vedasid meidki kaasa. Äkitselt teavitati meid, et kui tahame, võime ise ka tunnikese vabalt linna peal käia aga need lapsed, kes linna ei tunne võivad õpetajate juurde jääda. No kes siis ikka õpetajatega turul käia soovib. Kinnitasin minagi, et tunnen linna ja läksin väikese sõprade kambaga nö linna peale laiama. Kokkulepe oli, et täpselt tunni pärast oleme muuseumi ees tagasi. Käisime siis ühes poes ja teises ja kõndisime kiiruga siin ja seal ning ühel hetkel oli aeg täpselt niikaugel, et pidi tagasi muuseumi ette minema. Vaatame siis ringi no ja muuseumit mitte kusagil. Tol ajal olid veel telefoniputkad, kus vedelesid kataloogid, milles sees linna kaart- tulin mõttele, et vaataks siis seda. Kaart on, aga no kui sa oma asukohta ei tea, siis lapsena seda kaarti lugeda ikka ei oska. Kell oli nii kaugel, et minut kokkulepitud ajani ja meie kambakesi paanikas. Keegi ei taha ju õpetaja käest noomida saada ja veel vähem koolikaaslastele tunnistada, et ära eksisime. Nutumaik suus võtsin vastu otsuse, et astun sisse politseijaoskonda ja küsin teed muuseumisse..algul arvati seal, et me tulime nalja tegema, sest nagu selgus- me olimegi muuseumi juures ehk et kogu selle aja, mil me “eksinud” olime, olime seisnud tegelikult lihtsal valel pool maja.

Merle