Kulinaarne rännak

Kui ma kunagi mootorrattaload sain, tahtsin otse ARKi eksamilt välismaale põrutada. Et oleks ikka päris road-trip või nii. Aga ega seda kütuseraha ülearu palju ka ei olnud. Nii sai sihtkohaks Läti, ordulinnus Cēsises, maakeeli Võnnus. Mis oleks uhkem, kui sõites 60-hobujõulise raudratsu seljas, kujutada end Liivimaa parimaks ratsutajaks. Värskelt väljateenitud juhiluba oli aga alles kuskil PPA printerite vahel. Mitte minu taskus. Mis saab siis, kui Läti politsei juhiluba küsib? Võtsin kohe riigiametiga ühendust. Ilma selleta ei tohi. Sõiduõigust kinnitab vaid plastikust kaart. Kohusetundliku kodanikuna polnud suuremat soovi pahandustesse sattuda. Et tee oli juba jalge all tuline (ja suur suvi käes!), siis sai suund võetud Valga+Valka poole. Kompromisslahendusena: natuke nagu välismaa. Ega seal taolist üle piiri astumist keegi ju tähele ei paneks? Valga+Valka tervitas mootorratturit südasuvise leitsakuga. Linn oli vaikne, tänavad tühjad. Tiirutasin uhkelt Eesti ja Läti vahel, teadmata, kus algab üks või lõpeb teine. Peatusin Voorimehe kõrtsus, kujutades ette, kuidas keegi mu ratsule heina serveerib. Sõin retrohõngulises Riia kohvikus mannavahtu piimaga (!), ajatut desserti, mida üheski pealinna peenes restoranis naljalt ei leia. Palav päev lausa nõudis mitut jäätisepeatust. Kujunes üsna kulinaarseks reisiks. Võin kinnitada, et Valgas nälga ei jää.

Eve-Liina