Ülejõe variatsiooniderikkus

Ülejõe on oma iseloomult variantsiooniderohke piirkond, kus väikestele vanadele oma aiaga majadele annavad kontrasti nii uuesehitised kui ka aeganäinud paneelmajad ning kus varieerub puhas loodus räämas nurgatagustega. Kõige audentsema mulje linnaosa võludest ja valudest saab seal ringi jalutades ja miks mitte ka Ülejõe mitmepalgelisust fotode või videodena jäädvustades. Minu jaoks seondub esimese mõttena Ülejõe Emajõega, nende lugematute jalutuskäikudega jõe äärsel kaldapromenaadil, aga ka Ülejõe ja Holmi pargis aset leidnud jalutuskäikudega ning rannaga ehk Emajõe linnaujulaga, mis ootab jalutajaid promenaadi lõpus ning kus on saanud lisaks pruuni jume hankimisele korraldada nii piknikke kui kuulatud live muusikat. Seal rannas kohtasin ma paar aastat tagasi ka üht ülijulget ja töökat rähni, kes ei lasknud end ei rannarahvast ega pildistamisest häirida, toksides rahulikult edasi otse jõekaldal olevasse puusse suurt auku. Silme eest jooksevad läbi ka mälupildid Lodjakojas toimunud üritustest ja mõnusad lodjasõidud Emajõel. Hästi põnev on olnud juba aastaid piiluda erinevate kohalike koduhoovidesse ja mekkida isevalmistatud toite, mida Ülejõe kohvikutepäevadel käimine on võimaldanud. Minu esimesed mälestused Ülejõest on pärit aga juba varasest lapsepõlvest, kui mu ema kunstifondis töötas ning mina sageli tema töö juures käisin, alustades enda teekonda Tähtverest läbi Supilinna üle silla Ülejõele. Mu ema koges korduvalt, kuidas ta pidi ringiga tööle minema, sest ammustel aegadel oli Krooniaia silla asemel madal puidust üksnes jalakäijatele mõeldud pontoonsild, mis nii mõnigi kord talviste ilmaolude ja kevadise suurvee ajal aga lahti võeti ning ta pidi tegema pika ringi Emajõe äärt pidi kõndides selleks, et jõuda Kaarsilla kaudu Emajõge ületades ja taaskord Emajõe kallast pidi kõndides enda töökoha juurde. Täisealisena on mu enda elu mind kahel korral viinud Ülejõele, elades seal nn veerand kohaga. Toona sai tehtud pikki jalutuskäike Ülejõe-Raadi-Hiinalinna piires, otse Puiestee tänava vahetus läheduses, nähtud oma silmaga nii vanu Hiinalinna hurtsikuid, mis vaevu püsti püsisid, aga mille katustele oli riputatud sateliiditaldrikud ja majade ette üles pandud nööridel rippus aluspesu ning pisikesi aiamaalappe hurtsikute juures, aga ka kunagise vene sõjaväe territooriumil mahajäetud ja lagunevaid hooneid, mis ehitati tsaariajal ning millesse sai isegi uudishimust sisse piilutud, millest küll tänaseks on suur osa hooneid lammutatud. Küll on aga seal senini säilinud ajaloohõngulisi vaatamisväärsusi, alates üle saja aasta vanustest väikesest neogooti stiilis ehitatud õigeusu kirikust ja suurest ratsarügemendi tallist kuni Eesti-aegse angaarini. Kunagi sai seda piirkonda prügist koristamaski käidud, kuna üks õppeasutus soovis sinna enda uue õppehoone ehitada, aga kuna see plaan jäi vaid ideetasandile, siis seisab see ala praeguseni nukralt ja üksijäetult oodates paremaid aegu, mil õitsele puhkeda.

Eneken Laasme