Tartus tippsportlase trenni tegemas

Kunagi toodi mind maalt suurde linna sugulastele külla. Mu tädi on kõrgete saavutustega kergejõustikutreener ja nii vedas ta mind kohe spordihalli. Ma olin natukene põlvest pikem ja natukene viril, sest mu esihammas oli juba mitu päeva loksunud ja nii ma siis seisin seal spordihallis kummiplaatide peal ja loksutasin oma esihammast. Kuidagi ei saanud teda nagu kätte ka, aga muudkui loksus seal mokkade vahel. Ma olin siin spordihallis varem ka käinud. Mu klassiõde Mari võitis siin kolmanda või teise koha TV 10 Olümpiastarti võistlustel. Mäletan siia maani ja ilmselt jäängi mäletan, kui sirge seljaga ta tõkkeid ületas. Ma nii osav polnud, kui Mari, poodiumikohta polnud saavutanud. Aga tädi on mul spetstreener, ta ütles: "teeme sust meistersportlase." Esimene asi, mis selleks teha oleks vaja - on vaja hüpata üks salto! Pfffft! Ma olin saltot nagu ainult telekast näinud! Täitsa lõpp! Siin pandi kohe tippsportalste trenni tegema! Aga no mis siis ikka - lähenen hüppelaulale, et niimoodi lihtsalt siis üks salto teha ja poroloonitükkide vahele maanduda. Aga võta näpust. Või võta mokast. Või noh. Põhimõtteliselt mu salto nägi välja nii, et üleshüppe sooritasin õigesti, aga seejärel panin endale lihtsalt hea laksu põlvega molli. Ja lõin esihamba suust välja. Tippsportalst must ei saanud ja siia maani pole saanudki. Hea uudis on ka - õnneks lõin täpselt selle va loksuva hamba välja.

Martin