Meenutusi Supilinnast ja LÄBI LINNA: Supilinn rännaklavastusest

Eelmisel aastal sai enne LÄBI LINNA: Supilinn rännaklavastust selle jaoks kirja pandud minu mälestusi Supilinnast ja need ka korraldajatele saadetud ning nüüd jagan neid siin lehel ka avalikult. Sain ise ka Supilinna rännaklavastuses näidelda, kehastades Hernetralli stseenis nn kanaema, kes enda tõrksaid hernelapsi kooli ajas. Lõbus oli nii meil endil kui publikul ning keegi ei lasknud end häirida ei suurest palavusest ega kõvast vihmasajust, millega ilm meid etenduste päevade jooksul kostitas. Olen kindel, et ka Ülejõe rännak tuleb sama põnev ja üllatusterohke. Mul oli õnn üles kasvada Supilinna-Tähtvere-Kesklinna piiril. Nii said need 3 linnajagu minu inimeseks kasvamise ja arenemise perioodil kõige olulisemateks radadeks, mille kaudu sai avastada ja tundma õppida välist maailma. Iseenesestmõistetavalt sai võetud võimalust astuda iga kell koduuksest otse looduserüppe - õue ja aeda, joosta seal päevad läbi ringi, ehitada puki otsa tekkide abil onne, mängida lõputu hulk tunde sulgpalli, pallimänge, trifaad, uka-ukat, ehitada liiva peale maju ja autoradu, mängida autokaartidega igasugu ise väljamõeldud mänge, ronida puude otsas... Pigem olid me mängud rohkem poisilikud, ju seepärast, et meie kambas oli võrdselt samaealisi poisse ja tüdrukuid, kuid poisid suutsid enda mängud ka tüdrukute jaoks põnevaks teha ning nii need siis domineerisidki. Mängude vahele sai nagu märkamatult suhu pista tikreid, vaarikaid, maasikaid, sõstraid, õunu, kirsse või kreeke. Ja kui tuli isu midagi head näksida, siis mõne sammu kaugusel asuvatest väikepoodidest võis leida nii komme, jäätist kui saiakesi. Kui tuulesuund oli meie kodu suunas, siis jõudis õlletehasest tulev linnaselõhngi meie õuele. Suuremaks saades tegin enda aeda päris oma grillplatsi ja kividega ümbritsetud lõkkeaseme, mille ümber oli pere ja sõpradega nii mõnus aega veeta ja heita pilk Supilinna katustele. Lihtsalt imeline vaade avardus meie aiast Supilinna peale. Kuna ma elasin mäe otsas, siis Emajõe suunas vaadates sai näha kümnete ja kümnete Supilinna majade katuseid. See tekitas samalaadse tunde, nagu seisaks Toompeal ning vaataks alla Tallinna vanalinna katustele. Aga ega siis meie mängumaa piirdunud koduõuega. Kuna ka Tähtvere lõbustuspark oli mu kodu juurest kiviga visata, siis olime ka seal püsikunded. Elektriautod, vaateratas, karikakar, üle võlli käivad kiigud... Milline lummav vaade avanes vaaterattalt Tähtverele ja Supilinnale. Võisime selle peal tunde tiirutada ja ümbrust jälgida. Kuna Supilinnas oli nii mõnigi vana ja mahajäetud maja, mida me ise nimetasime tondilossideks, siis mis sai olla veel põnevam, kui turnida lagunenud majades ning ronida ja hüpata nende katustel. Kes küll jõuaks kokku lugeda neid tunde, mil ma enda väikese pekingi paleekoeraga kodukandis tiire tegin – me tallasime rajad sisse Tähtvere parki, Supilinna tänavatele, laululavale, Emajõe äärde, rannaalale... Kui nüüd neid samu radu käia, näeb suuri kontraste minu lapsepõlve ja tänapäevaste radade vahel. Vanad puumajad on saanud uue elu ja värske ilme, aina vähem märkab mahajäetud ja lagunevad hurtsikuid, kerkinud on terve hulk uusehitisi... Igal kevadel ootan ma Supilinna kodukohvikute päeva, et astuda sisse ühest hoovist teise, sukelduda sellesse melusse ja mekkida kodukootud maiuseid-näkse. Nii mõnigi kord saab nautida seejuures boonuseks veel ka elavmuusikat või kunsti. Supilinn on olnud ajast aega loovinimeste meka. Seal on kohe selline iseäralik aura, mis paneb loovuse ja fantaasia lendlema. Eelmisel sügisel avastas Supilinna võlu ka Põhja- ja Baltimaade teatrikonverentsil esinenud Taani näitleja ja lavastaja Kai Erik Bredholt, kelle eestvedamisel toimus otse tänavapildis “Bankett luulele ja laulule”, millest on minugi mällu sööbinud mitmed lõbusad laulu, tantsu ja luule etteasted. Minu jaoks oli esmakordne kogemus esineda mänguväljakul, millest sai üksnes paari tunniga loodud temaatiline esinemispaik. Märtsi viimasel kuupäeval jalutasime fotoklubiga Pildikõnnaku nimelise ürituse raames Supilinna tänavatel. Supilinna miljöös torkab silma suur grafiti hulk, aga ka pilku püüdvad aknad, millelt leiab nii ajahõngu näinud nõusid kui lampe. Ja muidugi iseloomustavad Supilinna seal vabakäigul elavad kassid. Kasvades üles mängulises keskkonnas, looduse rüpes, on see jätnud jälje ka minu edasiseks eluks. See väljendub nii minu loodusearmastuses kui ka loomingulisuses. Igatsen siiani sellist elukeskkonda taga ning iga kord, kui satun lapsepõlveradadele jalutama, tekib endiselt hinge selline soe ja õigesse kohta kuulumise tunne. Tunne, nagu oleksin jõudnud taas tagasi oma koju. Osa minust unistab senini, et ühel ilusal päeval on mul taaskord võimalik oma kodu just sellesse imelisse piirkonda rajada, sest ükskõik, kus ma elanud olen, ei ole mul kuskil mujal tekkinud sellist kodutunnet, nagu seda tekitab mulle mu lapsepõlve kodukant.

Eneken Laasme