Küla keset linna

Minu kõige esimene päris oma kodu asus Ülejõel. Köögiaknast avanes vaade imeilusale päikeseloojangule. Raekoja platsile sai minna täitsa otse, ilma kõrvalepõigeteta. Aga siis kerkis üks uus maja ja koduaknast avanenud vaade ilusale rohelisele muruplatsile kadus igaveseks. Seejärel ehitati järgmine maja ja päikeseloojang oli ainult pooleldi näha. Kolmas maja varjas selle täielikult. Neljanda maja püstitamisega kadus viimane koerapissitamise plats. Raekoja platsile ei saanud enam ka otse minna. Tegelikult see asi nii hull pole. Mõne aasta eest nägin kortermaja tagusel muruplatsil siili. Ikka veel õitsevad mu akna all õunapuud, lõhnavad sirelid ja laulavad linnud. Veel leidub inimesi, kes teevad ümber kortermajade peenraid, mis on lilleõites kevadest sügiseni. Lapsed mängivad liivakastis ja koerapissitajaid jätkub piisavalt. Mõnikord tehakse eramajade aedades isegi lõkkeid. Siis tundub küll, et Ülejõe on nagu küla keset linna. See on väga tore.

Triin