Vahva majake

See oli üks nendest reedestest kevadistest pidudest,kus baaride sulgemise ajal oli juba valge. Kell oli kuus hommikul ning kakkusin Zavvi ees mingite samal õhtul leitud semudega suitsu. Üks sõber oli ka samas kambas, ja kogu seltskond jättis vaatamata hilisele kellaajale väga sümpaatse ja inimliku mulje. Tekkis plaan minna kellegi juurde aftekale, Supilinna. Mõeldud-tehtud, Supilinna me kooserdasime. Hetkel, kui jõudsime vana puumaja mitmekorruselisse korterisse, teadsin otsekohe, et ma hakkan siin elama. Mis sest, et mul oli juba Riiamäel igati armas kodu olemas. Ei tea, kas asi oli tolmustes eestiaegsetes akendes, korteri boheemlaslikus vaibis või selles, et wc-s hakkas lülitit vajutades mängima vikerraadio - igatahes tegin sealsamas juba otsuse ära. Tegemist oli loominguliste noorte ühiskorteriga, ja parasjagu oligi keegi välja kolimas. Edasine on ajalugu. Kõik edasised elu põhisündmused, inimesed ja mõtted on sellest majast kogukonnast alguse saanud. Nagu ka uued perspektiivid, iseenda kujunemine ja muu selline kraam siin elus. Kui ma poleks tol õhtul 6 aastat tagasi end purju joonud ja otsaga Supilinnas lõpetanud, oleks mu elu ja ma ise täiesti teistsugused. Jube põnev mõelda, et missugune siis see elu oleks.

E.