Naljakas mõte

Supilinn on selline, et kui ei tea, siis jalutadki läbi lihtsalt ja juba ongi otsas. Ei näindki nagu midagi. Tegelikult on aga kõik kohad peidetud mälestusi ja salaseltse täis. Endal tuleb selline lugu meelde, et ükskord tahtsin Tartusse kolida, aga no mitte veel nagu kõikide sulgede ja karvadega, aga no paariks päevaks. Et vaadata, milline on Tartu õhtuti. Ja ma ei mõtle ööelu, vaid et lihtsalt mida siis inimesed normaalsel õhtul teevad. Mitte siis kui Tallinna külalised on tulnud. Vuhhuuu. Vaid et normaalsel õhtul. Küünlavalgel. Või peeruvalgel, ma ei teadnud siis veel, mille valgel Tartus istutakse. Nagu kohalik. Pliita ees teed tobi ja polegi kuhugi kiiret, sest oled juba kohal. Ei mäletagi kuidas ja kellegi tuttava kaudu, aga kuidagi ma siis sattusin Emajõe tänavale elama. Või mitte elama, aga korterit üürima nii kolmeks päevaks. Ma saan aru, et kui Tartus tänavatest rääkida, siis Emajõe tänav pidi tähtis tänav olema, vähemalt korteri üürimise seisukohalt. Igaljuhul perenaine nii ütles. Me elasimegi seal perenaisega koos, tal oli lihtsalt nii suur korter suure pere jaoks, aga pere polnud enam koos. Ja eks siis tuli kristlikul perekorteri omanikul hakata kinnisvarahai raskeid kalosse kandma. Ma olin Tartus varem ka näinud sellist asja, et inimesed elavad mitmekesi korteris koos. Õigemini ega ma vast polnudki aastaid teistsugustes korterites käinud. Perenaine ütles et tema jaoks on see nüüd aga täitsa uus kogemus pärast 20 aastat "normaalset" elu. Seal elamisest mäletan Emajäe ääres suitsetamas käimist. Tuli välja, et sees siiski tobi ei tehta ja istutakse elektrivalgel. Mäletan, et korteril olid suured toad; see oli esimese Eesti aegne maja. Ma magasin selles toas, mis oli Emajõe poole ja mida normaalses Eesti elupaigas nimetatakse "Suureks toaks", Istusin siis suure toa ümmarguse laua taga, millel oli pitsidega laudlina ja klõbistasin seal oma arvutit, nagu noored ikka teevad. Aga kirjutada tahtsin hoopis sellest, et kui tookord siis Tartu jõudsin, oli mu saabumine sihitud täpselt Marise maalikunstinäituse avamiseks. Ja mul siis loomulikult oli kiire sinna avamisele! Aga see avamine oli hoopis teisel pool linna ühes baaris Karlovas ja ma pidin enne seda minema perenaisega tutvuma ja sisse kolima. Nii ma siis kiirustasin Tartus. Oi kui kiire oli! Tulin bussi pealt maha ja kõige pealt kiirustasin esimese jalgrattalaenutuseni. See oli loomulikult tühi. Kiirustasin teise jalgrattalaenutuseni. Oi kui kiire, juba hakkas higi tulema. Ma jään hiljaks! Kui kahju! Ega täpselt ei mäletagi seda, kuidas lõpuks sinna avamisele kohale jõudsin, ilmselt liiga seiklusterohke see ei olnud ja seda mäletan, et jõudsin ikka õigeks ajaks kohale. See ei ole väga suur linn tegelikult. Aga hiljem olen meenutanud, et milline naljas mõte see küll oli, et "jään Tartus peole hiljaks".