Ega siin suurt lugu rääkida tegelikult pole. Peale selle, et armusin Supilinna esimestest hetkest. Varasemalt olid mu kokkupuuted selle linnaosaga nullilähedased ning Tartusse kolimise plaaniga üürikortereid vaadates tundus Marja tänav lihtsalt kena ja mõistliku asukohaga elupaik. Mäletan, kuidas seda korterit vaatama minnes esimest korda mööda Herne tänavat kõndides kohe mingi sõbralik tunne sisse jäi. Nädal hiljem kolisin korterisse sisse, kuid mõned päevad enne seda jalutasin kesklinnast sinna, et enne kolimist veel natuke tolmu võtta jne. Sellel päeval ma Supilinna täielikult armusingi. See jättis mulle täitsa omaette koha mulje, väike ja nunnu, mitte linnaosa, vaid täitsa iseseisev organism, lihtne, aga kaunis. Päike paistis ja Supilinna värvikad majad justkui tervitasid sõbralikult uustulnukat. Pärast korteris mõningast koristamist, otsustasin hetke puhata, viskasin pikali oma tol hetkel ainsale mööbliesemele - tasakaalukale diivanilauale ning vaatasin aknast sinist taevast ning vastasmaja katusenurka, need ilmselt olid mu täiskasvanuelu kõige rahulikumad, kaunimad ja murevabamad hetked. Järgmiste kuude jooksul Supilinnas elades armusin üha uuesti ja uuesti (ja Supilinn ise ei jäänud ainsaks armumiseks, vaid armusin seal ka oma praegusesse elukaaslasesse) läbi vihma, lume ja päikese, tuulte ja lauluväljakult peolt koju kõndijate jutukõmina. Need tänavad pole suured, aga parajad ühele ennast otsivale noorele uitamiseks, mõtete mõlgutamiseks, väikeste maailmaimede leidmiseks ja elu nautimiseks. Nüüd juba pikalt mujal elades mõtlen Supilinna idüllile sageli tagasi alati soojusega hinges.