Jõgedest ja lõketest

Supilinn tundub kodune. Majad on madalad, nii on kevadpäiksel on ruumi kõndijatele jumet näkku maalida. Hiljuti käisin esimest korda seal õlletehase väikses laopoes mahla ostmas. Tekkis ka kohe tahtmine rulaga Meloni tänavast alla sõita nii, et otse jõkke jõuaks. Aga selleks on veel külm. Samas, kunagi aastaid tagasi, vist ikkagi Supilinna päevade järel, võtsime Herne poest kaks Kosmost kolme peale ning läksime juba aprillikuus ujuma. Mäletan, et jääd ikka veel ulpis, tähed olid taevas ja kiikudes sai kuivaks. Kiikusime küll teisel pool jõge. Kõige esimesed Supilinna päevad, kus käisin, olin esimest korda omal käel Tartus. Mäletan lõket ja lõkke ääres joonistamist ja viimase bussi peale jalutamist võõra noormehega, kes tollel õhtul mulle kaaslaseks sattus puhtalt seepärast, et samal pärastlõunasel hetkel endid kesklinnas suletud baari eest leidsime. Bussi peale saatmise lõpus surusime kätt. Võib-olla selle seikluse pärast ma elangi nüüd Tartus. Kõik on võimalik, sõbralik ja natuke põnev.