Armusin Supilinna Emajõe tänavas, XXI sajandi alul, videvikuhämaruses, läbi kahekordse akna, üks aken minu pool ja teine kuskil kaugemal, üle laiuvate aiamaade ja aedade. Oli kas varakevad või hilissügis või lumeta talv, koltunud hallis. Valguse süttimine kauguses, aknast mille raamidest moodustus rist, tõi rõõmu: "Ma ei ole üksinda maailmas!" Jah, ma olen ristikandja, me kõik oleme..., "ristikandjad kõiksuses", nõnda on öelnud Jaan Tooming, tal luulekogugi välja antud "Rist on kasvanud kõiksusest läbi" mis üdini hea. Kui inimene end nii pikaks ja laiaks sirutab, kui ta vähegi saab, siis moodustub temasse rist. See teadmine tabas mind Pööravere mõisapargis korgipuude all. Oleme kõik ristikandjad kõiksuses ja meile on antud võimalus süüdata tuli ning anda kellelegi läbi tiheneva pimeduse valguse usku, lootust ja armastust. Üks valguskiir läbi halluse pimeduse, milline Ime! Neid valgusi süttis läbi akende veel ja veel. Ernst Enno on oma 1916 aasta aprillis kirjutatud luuletuses "Tartu valgel ööl" on kogenud sama: "...Näe, ärkliaknas kuskil näha tuld,/ Sääl kõrval teine, kolmas särab nagu kuld..." ja Artur Alliksaar mõni aeg hiljem on tõdenud: "Palju märkab see, kel koduks ärkel…" ning: "Eredus ei neela eredust iialgi….". Tol hetkel, laul ise, tuli minu juurde: "Sajad on katused, korstnad ka, valgus on akendes-südames ja, Supilinn sa hea, Supilinn sa hea, Supilinn sa hea, Supilinn sa hea." 16.04.2022
Heilo Aadla