Pealkirjata

Minu esimene kodu Annelinnas on minu esimene oma kodu. Äge on olnud teda kiht kihi haaval endale omaks koorida ja äge, et siin kõik need kihid on. Minu korteris elas keegi osav küpsetaja, Tartu Ülikooli medaliga ja teine keegi, kel oli nutti gaasi peale. Ainult ühes toas oli kilpparkett, teiste tubade jaoks polnud vist toona vahendeid. Akna all kasvab naabrimehe istutatud pihlakas ja teisel pool õuel on alati keegi kas linu kloppimas, kiikumas või niisama kilkamas. Annelinnas on kõigile ruumi ja see on nii ütlemata tore. Meie majas on vanakesi, samasuguseid noori nagu meie, ärikalasid ja unistajaid. Isegi kui mõned kohad veidi lagunevad, siis kuskilt ehitab keegi juurde, kõik on kirju nagu lapitekk ja siia oma lapikest punuda on kuidagi eriline. Eriti mõnus on suviti, sest kui vanad paneelmajad kuumusest ohivad, siis on kõik õues ning suured kergliiklusteedevõrgud on pungil noortekampasid, jalutavaid peresid, sörkivaid ja rattaga sõitvaid noori ja vanu. Või hoopis talvel kui aknad paksu valge lume taustal kirjult sähvivad või kevadel kui esimesi linu rõdudele kuivama sätitakse. Muidugi ei saa ka unustada aknaid ja neil naabritega võistu kõõlumist, et näha, mida põnevat kohalikud kaagid jälle põõsastes tuhnivad või kes täna mööda pisikest kiviteed bussile jookseb. Annelinnal on oma olme, selline tasane, aga kuidagi nii kihiliselt inimlik, et olen tänulik, et just siin saan iseseisvust nuusutada.