Minu Annelinn

Minu lapsepõlv möödus annelinna vahel hängides. Ei saa öelda, et annelinn oleks olnud üldse kunagi “tühi”, tänu arvukatele kortermajadele koperdas ikka iga nurga peal keegi, või vähemalt mõni pudeleid korjav kodutu. Minu lapsepõlves oli annelinn täiesti teistsugune koht kui praegu, kõik kohad olid täis vabakasvatusel kasse, keldrid kevaditi täis kassipoegade kräunumist. Neid uputati trepikodade ees ämbritesse, see oli lapsena täiesti tavapärane vaatepilt. Sõpradega väljas käies mängisime ikka enamasti rauast vaibakloppimispuudel pimesikku või ümber maja triffaad. Sõitsime jalgrataste või rulluiskudega ja liikusime palju. Meisterdasime ise “annelinna putkasest” ostetud tavaarist hernepüsse ja lasime arooniaid vastu Slaavi Gümnaasiumi seinu. Vahel kui põnevust otsisime, käisime Hiinalinna vahel “ära eksimas”. Tegevusest ei olnud kunagi puudust, sest omavanuseid sõpru kellega koos igasuguseid asju välja mõtlesime oli seal kandis piisavalt. Kooli alguseks käisime alati emaga Anne täikal uusi riideid valimas. Minule meeldisid väga Harley Davidsoni sünged t-särgid mida sealt sai. Peale ostlemist oli lapsena väga oluline, et saaks uued riided ikka kohe selga panna ja teistele näidata. Sellel ajal uusi riideid eriti tihti ei ostetud. Mina aga suure rulluisufännina kippusin oma uute riietega ikka rullitama. Kooli läksin septembris alati lapitud püksipõlvedega. Annelinn oli üles kasvamiseks üks tohutult põnev koht, seal oli palju avastamist ja territoorium oli suur. See linnaosa jääb minu elus alati väga erilisele kohale, palju mälestusi ja häid emotsioone.

Pirika