Kriiksuv kiik

Öösel kuumal südasuvel hakkas aknast kostma valju kordus metalli kriginat. Sellise kuumuse käes oli võimatu akent sulgeda, samuti oli võimatu magada selle terava heli all. Otsustasin kohe, et põhjus on vana roostes kiigega naabermaja lähedal. Pühasega tüüpmajadega Kalda Teel pole enam justkui midagi krigiseda. Olime kindel, et mõne lapse või täiskasvanuga tegemist oli, kes oli omandanud harjumuse öösel kiigul kiikuda. Iga päev kavatsesin masinaõli kaasa võtta ja vähemalt seda kiike määrida ja iga kord unustasin. Ja siis, südaööl, lamasime ärkvel voodis ja jälle vaidlesime mu abikaasaga. Tahtsin riidesse panna, minna kiigu määrida või paluda sellel inimesele mitte nii hilja kiikuda. Ja abikaasa oli veendunud, et see asi puudutas kiigele lähima maja elanikud. See kestis mitu päeva ja oli väga tülikas. Ühel õhtul olime üle südaöö magamatu ja kui kostis tavalist läbitorkavat kriginat, mu mees läks ikkagi vaatama, kes seal kiikutas. Kujutage ette tema üllatust, kui kiik tühjaks osutus. Aga männi oksal, otse nende kohal, istus öökull. Ja lähenevat inimest nähes ta turtsus meelepahast. See, millise nurga alt sa asju vaatad, mõjutab üllatavalt sinu suhtumist neisse. Öökullist teades kuulasime neid hääli peaaegu mõnuga. "Meie Annelinna öökull", rääkisime me õrnalt.

Irina Kulish