Betoondžungel

Tahan rääkida loo Annelinnast kui minu lapsepõlve betoonidžunglist. Lugusid oleks nii meeletult palju. Ma kasvasin üles Anne 53, 9 korrus, kust oli terve linn kui peopesal. Maja ees oli vaiba kloppimise puu, mis oli meil lastel ristitud "turnikaks". Just turnika otsas sai maha peetud kõik sügavad vestlused. Praegugi meenub nii see metalne lõhn, mis kätele jäi kui ka see külm tunne. Tiigi ääres kasvavatel puudel turnides sai ette kujutada, et istud hobusel või oled kauge meremees. Teadsin nimepidi enamus jotasid, kes tiigi ääres istusid ja tihti ajasin nendega juttu. Ka kalameestega sai palju juttu ajada. Ja korra varastasin ka kala kalamehe ämbrist ja andsin selle enda kassile. Süümepiin rõhus mind veel kaua. Kommertsi ees lohus oli meie oma amfiteater. Mängisime keerukuju, varbakulli ja tegime teatrit. Anne 53 maja taga oli meie lemmik mäng üle ronimiskaare püsti kõndimine. Ma ei mäleta mitte ühtegi kukkumist. Nii osavad olime. Rõdude all oli kusehaisune ja sinna tikkusime harva. Minu trepikojas 7 korrusel aeti puskarit. Meie lift oli alati suitsuhaisu täis ja väga tihti tuli seista jalad harkis või ühes nurgas, sest ligtis oli suur kuseloik. Mäletan talve kui lasti tiigile kanalisatsioonist vesi peale ja tekkis imeline uisutamise jää. Kujutasin ette, et olen iluuisutaja ja harjutasin pääsukest. Kui jäin õue liiga kauaks karjus ema 9 korruse rõdult "KADI TUPPA". Kui keegi kutsus välja, siis tihti karjuti õues "KA-DI TU-LE ÕU-E". Annelinnas on olnud mu esimene armumine, esimene musi, esimene südamevalu. Olen kogenud seal lähedast sõprust, pinnapealset sõprust, haiget tegevat sõprust. Olen näinud koledaid inimesi, hirmutavaid inimesi, sooje inimesi, aga alati tundsin end hoitult. Annelinn justkui hoidis mind. Jooksin suveõhtutel hämaraks minemiseni majade vahel - vaba ja õnnelik. Ma mäletan neid inimesi, neid lugusid, lõhnu ja helisid nii selgelt. Sirgusin seal väikesest lapsest neiuks. Minu metsik kasvulava, minu betoondžungel.

Kadi Oja