Annelinn 90ndatel

Tähtveres kasvanud poisina oli Annelinn mulle alati tundmatu ja pisut hirmus koht. Tume avastamata maa. Esiteks, tuli sinna sõita kollase diisli-haisulise Ikaruse bussiga. Teiseks, polnud kunagi päris lõpuni selge, kust need bussid sõitu alustavad. Või kuhu täpselt välja jõuavad. Annelinna oli võimalik minna ainult mõne kohalikuga. Nemad teadsid sedalaadi saladusi. Nii ei olnud mul väikesena sinnakanti mingit asja. Oma esimesi Annelinna-teejuhte kohtasingi alles 1.klassis. Selgus, et seal elavad mõned klassivennad. Muidugi tuli neile külla minna. Üks sõber elas Mõisavahe tänaval, mille kaugemad majad ulatuvad Emajõe luhale, sügavale võssa. Tühermaal vedelevad betoonkärakad ja poolelijäänud kanalisatsioonikäigud lausa kutsusid meid turnima. Luha servas elasid omamoodi inimesed. Üks sõge vanamees olevat tulistanud õhupüssist otse rõdult õues mängivaid lapsi. Keegi teine oli oma rõdul granaadi lõhanud nii, et korteril aknad eest lendasid. Kolmandas paneelmajas leidis lifti astunud sugulane vereloigus lebava inimese. Kuuldavasti. Annelinna kohta räägiti toona üldse hulle lugusid. Räägiti sedagi, kuidas seal alatasa venelaste käest peksa saab. Minul enda muidugi ühtegi sarnast kogemust ei olnud. Ei siis, ega hiljem... Aga ikka oli jube hirm pidevalt naha vahel.

Raul