Anne kanal liivatormi võimuses

On kuum päikeseline suveõhtu. Anne kanali rand on rahvast täis. Kõik naudivad veemõnusid ja päevitamist. Järsku läheb Karlova poole vaadates taevas tumehalliks. Kerkib tugev tuul. Näha on kaugemalt tuulekeerist ranna suunas liikumas ja õhus lendleb mingeid tükke. Tekib tunne, nagu vaataks mõnd looduskatastroofi teemalist filmi. Inimesed hakkavad rannast kiiresti ära minema. Õigem oleks kirjeldada seda kui põgenemist. Riietuskabiinide juurde tekib pikk järjekord. Osad jooksevad minema rannariietes. Ju on neil autod lähedal asuvas parklas. Olen rannas enda pisikese lapsega. Panen ta ruttu riidesse ja jätan teki peale istuma. Ise lähen riietuskabiini järjekorda. Pimedus jõuab järjest lähemale. Näha on tuulekeerist kaugemalt kiiresti ranna suunas lähenemas ning juba lendavad puuoksad, lauajupid jm sodi ranna kohal õhus ja kukuvad rannaliivale. Rannast jooksevad inimesed hirmunult ära, tekib selline peata oleku tunne, jättes sinna maha nii enda tekke, riideid kui ka ujumisrõngaid ja rannamänguasju. Lõpuks jõuab minuni järjekord. Välkkiirusel vahetan riided. Torman seejärel koheselt oma lapse juurde, kes istub rahulikult teki peal, mõistmata, et torm on kohe haripunktis. Haaran lapse sülle, teki ja rannaasjadega koti kätte. Tuul on nii tugev, et püsti seista on raske, rääkimata liikumisest tuulekeerise keskel, mingid esemed lendavad kõikjal, mitmeid kordi saan millegagi pihta, ka kellegi ujumisrõngas lendab mulle vastu jalgu. Liivakeeris kogub aina enam hoogu ja võtab oma tuure üles. Seda loodusilu pole aga aega ega võimalust jälgida, eesmärk on selle käest tervena pääseda, peaasi, et ei saaks mõne lauajupi või oksaga vastu pead. Järsku on mu kõrval vetelpäästja, kes pakub enda abi lapse või asjade hoidmisel, aga ütlen talle, et saan ise hakkama, sest ei taha ju näida ei abitu ega hirmununa, kuigi süda peksab sees nii kõvasti, et seda kuuleb kaugele isegi selles tormituule mühinas. Iga sammuga muutub liikumine raskemaks ja samm lühemaks. Vahepeal on tunne, et tuul lükkab ja tõukab mind, et minu liikumist ei kontrolli mina, vaid loodusjõud ning edasi astumise asemel astun tagasi. Vetelpäästja kõnnib mu kõrval, ütleb, et lähme vetelpääste majja varjule. Sinna on ka mitmed teised inimesed peitu jooksnud. Tunnen, kuidas aina raskem on liikuda vastutuult, laps süles, asjad käes, paksu liiva sees. Selline tohutu raskuse tunne on, nagu tassiks suurt koormat. Liivakeeris võtab endaga kõike kaasa. Vastu jalgu lendavad nii oksad kui rannas olnud esemed. Liiv lendab kõikjale. Tunnen, kuidas isegi nägu on liiva täis, liiv ragiseb hamba all. Tahaks silmi kinni hoida, aga ei saa, sest niigi on nähtavus vilets, aga suletud silmadega oleks tervelt pääsemine juba ette hukule määratud. Liivaterad lendavad vastu silmi ja jäävad ripsmetesse kinni. Teekond tundub nii pikk ja lõputu, aga lõpuks jõuame siiski vetelpääste majja. Istume seal koos teiste inimestega kõrvuti, vaatame välja ja ootame, mis edasi saab. Õhus on tunda hirmu ja näha, et inimesed on šokis. Nii mõnelgi värisevad käed ja keegi ütleb, kuidas tal on paha olla, süda taob. Surun enda lapse tugevalt vastu ennast. Ta on liiga väike, et osata karta ja aru saada, et oleme keset looduse kapriisi sattunud. Keegi mainib, et peaasi, et see torm vetelpäästemaja ei purusta ja et me kõik end lõpuks Anne kanalist ei leia. See mõte külvab hirmu veelgi juurde. Vetelpääste küsib, kas keegi tahab vett või kuuma teed, et rahuneda. Nii me seal siis istume ja ootame, kas ja kuna hakkab valgus uuesti paistma ja torm raugeb. Kuuleme pidevalt suurt müra ja pauke. Hiljem, vetelpääste majast väljudes selgub, millega tegemist oli. Emajõe ääres olevast pargist on torm niimoodi üle käinud, et mitmed puud on maha murtud, oksad vedelevad igal pool maas. Kõndida tuleb okste keskel, sest nii kõnni- kui autotee on oksarisu täis. Samal ajal tuleb vaadata korraga nii jalge ette kui ka üles puude suunas, et mõni oks just sel hetkel puu küljest lahti ei murduks, mis seal ohtlikult ripub mingi pisikese riba küljes, kui ise sealt selliste tormi poolt räsitud puude alt mööda kõnnin. Ka elektriliinid on maas ja neist tuleb üle või ümber astuda. Sünge ja kõle on endiselt. Kõik on kuhugi põgenenud. Tunne on, nagu oleksime lapsega ainsad inimhinged tänaval. Ainus soov on kiiresti koju jõuda. Kodu suunas liikudes tunnen ikka veel liiva igal pool. See ragiseb hamba all, silmalaugude peal kraabivad liivaterad, kõrvaaugud on liiva täis, juuksed ja peanahk on liivased. Tahaks vaid ruttu jooksva vee alla saada, pesta maha kõik see õud, mida torm endaga kaasa tõi. Kui lõpuks see õnnestub, on vanni põhjas liivakiht, aga läbielatut ei lase niipea unustada see tõik, et kõrvadest tuleb liiva veel järgmistelgi päevadel. Torm oli selleks korraks raugenud. Olin kogenud looduse metsikut vaatepilti, mida näevad vaid vähesed. Oli see siis privileeg või mitte olla nende väheste hulgas, aga kogetud emotsioonid on siiani ehedalt meeles. Vahel mõtlen, et oleks vaid olnud aega ja võimalust seda liivakeerist filmida või pildistada, sest vaatepilt oli tõesti harukordne ja samaaegselt nii lummav kui hirmutav. Toona kajastas seda tormi ka meedia. Leidsin Õhtulehest ühe artikli, kus on samuti edasi antud kahe rannas viibinud inimese tundeid ja kogemusi, mis sarnanesid paljuski minu poolt läbielatule. Lisan selle artikli lingi siia. https://www.ohtuleht.ee/389794/anne-kanali-aares-oli-ennenagematu-liivatorm

Eneken Laasme